Korraldajate sõnadekohaselt on ürituse eesmärgiks pöörata avalikkuse tähelepanu kaitserajatiste kurvale olukorrale. 30.aprillil markeeritakse kogu Narva bastionide vööndi sajast lõkkest koosneva tuledeketiga selleks, et teadvustada kõigile Narva bastionide olukorda. Tartust on tellitud ka helikopter, et seda ajaloolist sündmust jäädvustada.
Tegijad ootavad ka vabatahtlikke endale appi, kes valvaksid lõkkeid, vastutaksid nende õigeaegse süütamise ja kustutamise eest.
Lähemalt võib lugeda FB-st: http://www.facebook.com/#!/event.php?eid=204876676211751
25. apr 2011
Šokolaadi koolitus
Laupäeval, 30.04 kell 10.00 toimub staabis šokolaadi ja martsipani koolitus. Asjas räägivad Balt-Helliini inimesed.Lähemat infot saab Iive käest. Usun, et saab veel kirja ka end panna :)
21. apr 2011
Kindral Tõnissoni jooks 16.04
Artikli autoriks Jekaterina Tihhomirova.
Mis on Tõnissoni rännak-jooks? See on üritus, mis korraldatakse eesti sõjaväelase ja poliitiku kindral Aleksander Tõnissoni auks erinevates jooksukategooriates: noortejooks, rännak-jooks ja militaarännak. Mis on Tõnissoni jooks meie jaoks? See on: mets ümberringi, 20 kilomeetrit ees, 8,6 kilogrammi seljas, kord lumi, kord sammal, kord liiv jalge all, kord ülesmäge, kord allamäge, kord üles, kord alla, kord sammul, kord jooksujalu. Ning see on karm!
Sel aastal sattus ürituse hommik olema pilvealune ja paar minutit tibutas isegi vihma. Meie tüdrukud Pille Pihelgas, Elina Andrejeva, Natalja Lisjuk, Evelin Krekker kohtunikena istusid juba päikesetõusu ajal suures sõjaväetelgis ja aitasid registreerida kümneid Tõnissoni jooksul osalejaid. Toitlustajad Kairi Anton, Eha Heilu tulid kohale natuke hiljem, et toetada sõdurite võitlusvaimu. „Sõda sõjaks, aga lõuna peab päevaplaani järgi olema!“ Külm ilm ei peletanud jooksu osavõitjaid – NKKi liikmeid Jekaterina Tihhomirovat, Natalja Kabanovat, Olga Šustrovat, Ljubov Ahonenit, Larissa Peetersit, Irina Vassiljevat, Kadre Maalmat ning kõik nad, täies mundris ja varustusega, mis koosnes peaaegu 9kilostest seljakottidest, pähklitest, veest ning muidugi relvast, kündisid Pannjärve metsas looklevat trassi.
Viimased kaks nädalat enne rännakut olid küll päikesepaistelised, kuid vaatamata sellele kattis lumi kuhjadena Pannjärve avarusi. Sel põhjusel otsustasid ürituse korraldajad lühendada trassi 15 kilomeetrini ja vähendada ajalist limiiti kahe ja poole tunnini. Kahju on vaid sellest, et seljakotti ei kergendanud keegi. Starti kogunes väga palju roheliselaigulisi inimesi, kuid finišisse, ausalt öeldes, kõik nad ei jõudnudki. See on küll kahetsusväärne, aga ei puutu õnneks meie bravuurikatesse tüdrukutesse, kes võitlevad alati lõpuni ja lõpetavad alati selle, mis ette võetud.
Eraldi suured tänud tahaks öelda hoolitsevatele kohtunikest tüdrukutele, kes ergutussõnadega võtsid vastu kõiki jooksul osalejaid ning andsid rõõmsalt välja kalligraafilise käekirjaga kirjutatud diplomid. Esikohtade eest jagati ka hinnalisi auhindu ja karikaid. Täname ka väliskokkasid, kes on alati – sära silmis ja naeratus näol – toetanud mitmekilomeetrilisest jooksust oimetuid võistlejaid kosutava tee ja kuuma hernesupiga.
Mis on Tõnissoni rännak-jooks? See on üritus, mis korraldatakse eesti sõjaväelase ja poliitiku kindral Aleksander Tõnissoni auks erinevates jooksukategooriates: noortejooks, rännak-jooks ja militaarännak. Mis on Tõnissoni jooks meie jaoks? See on: mets ümberringi, 20 kilomeetrit ees, 8,6 kilogrammi seljas, kord lumi, kord sammal, kord liiv jalge all, kord ülesmäge, kord allamäge, kord üles, kord alla, kord sammul, kord jooksujalu. Ning see on karm!
Sel aastal sattus ürituse hommik olema pilvealune ja paar minutit tibutas isegi vihma. Meie tüdrukud Pille Pihelgas, Elina Andrejeva, Natalja Lisjuk, Evelin Krekker kohtunikena istusid juba päikesetõusu ajal suures sõjaväetelgis ja aitasid registreerida kümneid Tõnissoni jooksul osalejaid. Toitlustajad Kairi Anton, Eha Heilu tulid kohale natuke hiljem, et toetada sõdurite võitlusvaimu. „Sõda sõjaks, aga lõuna peab päevaplaani järgi olema!“ Külm ilm ei peletanud jooksu osavõitjaid – NKKi liikmeid Jekaterina Tihhomirovat, Natalja Kabanovat, Olga Šustrovat, Ljubov Ahonenit, Larissa Peetersit, Irina Vassiljevat, Kadre Maalmat ning kõik nad, täies mundris ja varustusega, mis koosnes peaaegu 9kilostest seljakottidest, pähklitest, veest ning muidugi relvast, kündisid Pannjärve metsas looklevat trassi.
Viimased kaks nädalat enne rännakut olid küll päikesepaistelised, kuid vaatamata sellele kattis lumi kuhjadena Pannjärve avarusi. Sel põhjusel otsustasid ürituse korraldajad lühendada trassi 15 kilomeetrini ja vähendada ajalist limiiti kahe ja poole tunnini. Kahju on vaid sellest, et seljakotti ei kergendanud keegi. Starti kogunes väga palju roheliselaigulisi inimesi, kuid finišisse, ausalt öeldes, kõik nad ei jõudnudki. See on küll kahetsusväärne, aga ei puutu õnneks meie bravuurikatesse tüdrukutesse, kes võitlevad alati lõpuni ja lõpetavad alati selle, mis ette võetud.
Eraldi suured tänud tahaks öelda hoolitsevatele kohtunikest tüdrukutele, kes ergutussõnadega võtsid vastu kõiki jooksul osalejaid ning andsid rõõmsalt välja kalligraafilise käekirjaga kirjutatud diplomid. Esikohtade eest jagati ka hinnalisi auhindu ja karikaid. Täname ka väliskokkasid, kes on alati – sära silmis ja naeratus näol – toetanud mitmekilomeetrilisest jooksust oimetuid võistlejaid kosutava tee ja kuuma hernesupiga.
18. apr 2011
NKK mälestuspäev 17.04
17. aprillil mälestasime Lüganusel 1942. aasta aprillihukkamistes surmatud naiskodukaitsjaid. Toimus jumalateenistus, pärgade asetamine ausambale ja ajaloohõnguline kohvilaud. Naiskodukaitse Tallinna ringkonna liige Merike Jürjo kõneles väga huvitavalt NKK asutajaliikmest Mari Raamotist. Saime teda palju põnevat ning mina jäin üritusega väga rahule. Aitäh Lüganuse naistele võõrustamise eest ning peakorraldajatele vaeva eest.
Toimus Igapäevaturvalisuse kursus 16.04
Laupäeval, 16. aprillil ärkasin kerge ärevusega hinges ja asusin teele “Igapäevaturvalisuse kursusele”. Kurus toimus Ida-Virumaal Aseri vallas Kõrtsialuse Külastuskeskuses. Sõites vasardas peas mõte: “Kas minu kodu on ikka kindlus?”
Saabudes selgus, et sama küsimus oli vaevanud veel tosinat naiskodukaitsjat Alutaguse ringkonnast ning ka paari kohalikku elanikku ja üht vabatahtlikku pritsumeest. Ootusärevalt vaatasime otsa oma koolitajatele Merle Kodule ja Elle Vinnile Alutaguse ringkonnast ning Evelin Veršile Tallinna ringkonnast. Tuleb välja, et enne meid olid sellel kursusel saanud käia vaid tartlased ning peale meid ootavad ees veel Tallinn ja Hiiumaa. Seejärel kavatsetakse kursus paisata massidesse. Teisisõnu, koostöös Päästeametiga jõuab see kursus tulevikus ehk iga Eestimaa elanikuni.
Põgusale kursuse tutvustusele järgnes aktiivne tegutsemine. Alustasime oma teadmistepagasi ühtlustamisega ja sisuka grupitöö käigus läbisime Elle Vinni juhendamisel edukalt keskkonnaohutuse teema. Seejärel pakkis oma huvitava seljakoti lahti Merle Kodu, kes tutvustas meile looduses liikumise ilu ja võlu. Elevust pakkusid nii mõnedki kotis olnud esemed. Näiteks arvati, et peegel on huulte värvimiseks ja küünlad karuga romantilise õhtusõõgi korraladamiseks. Kokkuvõttes aga saime aru, et me keegi ei ole kaitstud ootamatuste eest looduses ning peaksime ennast nii palju austama, et suudame oma elementaarse turvalisuse tagada – isegi karuga kohtudes.
Olles looduses liikumises eksperdid asusime, koduturvalisuse küsimusi arutama ning pidime jällegi tõdema, et vaatamata sellele, et meie oleme ausad kodanikud leidub ka neid, kes meie vara himustavad. Ja neile on kõikidel kursuse läbinutel üllatus – meie juba oskame oma vara kaitsta.
Pärast maitsvat lõunasööki Jäägrigrillis sukeldusime kodukeemia maailma tutvudes märgistuse, ohutuse ja turvanõuetega. Ka siinkohal toimus töö rühmades ning oli tõsine ja huvitav. Võtsime tõsiselt ka kaaskursuslase riietamist turvaliselt kodukeemiat käsitlevaks kodanikuks – tuleb tõdeda, et selline ettevõtmine on üsna ajamahukas ja tulemus meenutab tegelast “Tondipüüdjate” filmist.
Kahjuks ei läinud asjad sama lõbusalt edasi, sest Jõhvi päästekomando komandopealik Tarmo Anton hakkas meile tulekahjude ohtlikku maailma tutvustama. Vaatasime filme ja püüdsime õppida teiste vigadest. Ausalt, ei tahtnud uskuda, et niimoodi võib päriselt ka juhtuda. Isegi minu kodus, mis peaks olema minu kindlus. Igatahes olid kõik valmis innukalt proovima nii tulekustutusteki kui ka tulekustuti käsitsemist. Öeldakse ju, et oma silm on kunings ja selles me ka veendusime ning suurem osa meist lubas hankida tulekustutusteki ning kontrollida, kus kohas abikaasa seda tulekustutit kodus hoiab. On ju pannilt lahvatava leegi puhkedes hilja küsida: “Kallis, mul siin köögis pisut põleb. Kus meil see tulekustuti on?”
Kursuse lõpetas asjalik ja humoorikas juhtumianalüüs, milles pidime hindama kahe erineva stsenaariumi järgi riske, mis varitsevad neis stsenaariumeis elavaid inimesi. Meie koolitajad olid teinud tublit tööd, sest nii mõnestki positiivsest naiivitarist oli saanud kainelt ja kalkuleerivalt ohte hindav kohati ehk isegi paranoiline ekspert.
Päeva lõpuks pidin tõdema, et mu kodu on küll mu kindlus, kuid nii mõneski vahitornis on puudu tunnimees ning kaitsekraavid on kohati mudaga täitunud. Kuid tähtsaim on see, et mul on nüüd plaan ja mina kaitsen oma kodu. Tulgu, mis tuleb – torm, elektrikatkestus, tornaado, tuumakatastroof, tulekahju või karu – mina olen valmis!
Saabudes selgus, et sama küsimus oli vaevanud veel tosinat naiskodukaitsjat Alutaguse ringkonnast ning ka paari kohalikku elanikku ja üht vabatahtlikku pritsumeest. Ootusärevalt vaatasime otsa oma koolitajatele Merle Kodule ja Elle Vinnile Alutaguse ringkonnast ning Evelin Veršile Tallinna ringkonnast. Tuleb välja, et enne meid olid sellel kursusel saanud käia vaid tartlased ning peale meid ootavad ees veel Tallinn ja Hiiumaa. Seejärel kavatsetakse kursus paisata massidesse. Teisisõnu, koostöös Päästeametiga jõuab see kursus tulevikus ehk iga Eestimaa elanikuni.
Põgusale kursuse tutvustusele järgnes aktiivne tegutsemine. Alustasime oma teadmistepagasi ühtlustamisega ja sisuka grupitöö käigus läbisime Elle Vinni juhendamisel edukalt keskkonnaohutuse teema. Seejärel pakkis oma huvitava seljakoti lahti Merle Kodu, kes tutvustas meile looduses liikumise ilu ja võlu. Elevust pakkusid nii mõnedki kotis olnud esemed. Näiteks arvati, et peegel on huulte värvimiseks ja küünlad karuga romantilise õhtusõõgi korraladamiseks. Kokkuvõttes aga saime aru, et me keegi ei ole kaitstud ootamatuste eest looduses ning peaksime ennast nii palju austama, et suudame oma elementaarse turvalisuse tagada – isegi karuga kohtudes.
Olles looduses liikumises eksperdid asusime, koduturvalisuse küsimusi arutama ning pidime jällegi tõdema, et vaatamata sellele, et meie oleme ausad kodanikud leidub ka neid, kes meie vara himustavad. Ja neile on kõikidel kursuse läbinutel üllatus – meie juba oskame oma vara kaitsta.
Pärast maitsvat lõunasööki Jäägrigrillis sukeldusime kodukeemia maailma tutvudes märgistuse, ohutuse ja turvanõuetega. Ka siinkohal toimus töö rühmades ning oli tõsine ja huvitav. Võtsime tõsiselt ka kaaskursuslase riietamist turvaliselt kodukeemiat käsitlevaks kodanikuks – tuleb tõdeda, et selline ettevõtmine on üsna ajamahukas ja tulemus meenutab tegelast “Tondipüüdjate” filmist.
Kahjuks ei läinud asjad sama lõbusalt edasi, sest Jõhvi päästekomando komandopealik Tarmo Anton hakkas meile tulekahjude ohtlikku maailma tutvustama. Vaatasime filme ja püüdsime õppida teiste vigadest. Ausalt, ei tahtnud uskuda, et niimoodi võib päriselt ka juhtuda. Isegi minu kodus, mis peaks olema minu kindlus. Igatahes olid kõik valmis innukalt proovima nii tulekustutusteki kui ka tulekustuti käsitsemist. Öeldakse ju, et oma silm on kunings ja selles me ka veendusime ning suurem osa meist lubas hankida tulekustutusteki ning kontrollida, kus kohas abikaasa seda tulekustutit kodus hoiab. On ju pannilt lahvatava leegi puhkedes hilja küsida: “Kallis, mul siin köögis pisut põleb. Kus meil see tulekustuti on?”
Kursuse lõpetas asjalik ja humoorikas juhtumianalüüs, milles pidime hindama kahe erineva stsenaariumi järgi riske, mis varitsevad neis stsenaariumeis elavaid inimesi. Meie koolitajad olid teinud tublit tööd, sest nii mõnestki positiivsest naiivitarist oli saanud kainelt ja kalkuleerivalt ohte hindav kohati ehk isegi paranoiline ekspert.
Päeva lõpuks pidin tõdema, et mu kodu on küll mu kindlus, kuid nii mõneski vahitornis on puudu tunnimees ning kaitsekraavid on kohati mudaga täitunud. Kuid tähtsaim on see, et mul on nüüd plaan ja mina kaitsen oma kodu. Tulgu, mis tuleb – torm, elektrikatkestus, tornaado, tuumakatastroof, tulekahju või karu – mina olen valmis!
Tere tulemast Alutaguse ringkonna ajaveebi
See ajaveeb on algatatud meie avalike suhete grupi poolt võimaldamaks kõikidel liikmetel teha sissekandeid toimuvate ürituse teemal. Loodan, et ajaveeb lihtsustab meie kroonika pidamist ja aitab meil paremini üksteist tundma õppida ning kätt pulsil hoida.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)